„Mis seal linnas sul on?“ käratas isa lõpuks.
„Emme elab linnas,“ ütles pesamuna.
„Vaata, korgid õlle lahti, võtad „Lootsitoa jutud“ vanast riiulist… õhtuks teeme makarone,“ seletas isa.
„Igal suvel on meil alati nii,“ kostus raadiost ka vana laul.
„Nii jääbki, ühesõnaga,“ ütles isa napisõnaliselt.
„Aga muutused hiigelsadamas?“ küsis poeg. „Antverpen, Rotterdam, Kopenhaagen, Tallinn? Nende sadamate liidu võõrad isikud?“
„Sadamas on põnevaid võõraid tõesti,“ märkis isa.
„Jah, ja milline läbiränd!“ hüüdis poeg. „Suured, võimsad terminalid!“
„Tead, terminal…“ kirus isa. „Terminalides ei osta keegi meie arvutimänge. Inimestel on seal kiire, tormavad, telefonid või piiparid käes. Arvutis tähendab terminal aga hoopis C-keeles programmeerimist. Sa õpi õige vana hea, 80ndate programmeerimiskeel „C“ ära…“
„Millal emme tuleb?“ küsis üks laps.
„Õhtul ju tuleb,“ vastas isa.
„Ma tahan, et ta kohe tuleks! Võtame muidu emme vanu asju!“
„Kui sa ikka terminalis „C“-keeles piiparile ei oska seiklusmängu kirjutada, võid rannikult lahkuda…“ hirnus isa oma laia naeru.
Nii veeres jutt õhtusse.