Kasvandikule tundus see olukord natuke ekstreemne. Ta oli jäetud mingisugusesse metsa koos teiste lastega ja õpetaja oli üha valjuhäälsemalt seletamas uustulnukale midagi võõras, arusaamatus keeles.
Juunikuine päike paistis läbi männipuu okste talle silmadesse. Ta otsustas võtta oma seljakoti koos seal leiduva üsna hea varustusega – jook, toit ja vihmakindlad riided – ning tundmatut maad veidi uudistada. Õpetaja ei märganud tema äraolekut ja juhendas kedagi parajasti üsna päevinäinud minibussi juures.
Kott seljas, oligi kasvandik kadunud väikest jalgrada mööda puude vahele. Õhk oli hea ja soe, ent olukord oli toimunud nähtamatust konfliktist veidi ärev – mida ütleb lastekodu juhataja? Ta poleks tohtinud niimoodi kaduda…
Jalgrada viis suuremale teele, mida mööda sai ruttu eemale joosta.
Ent seal, peatselt kohatavates majades ei elanud ju enam tavalised, kaduva riigi meelsed inimesed… Seal elas teab, kes, võõrastelt maadelt ja võõrastest konfliktipiirkondadest tulnud inimesed, korratut ja hoomamatut elu… Mõni küll purssis lapse keelt, ent võis anda teab mis nõu… Kasvandik ei pruukinud seal lastekodu metsalaagri ülemuste väikesele grupile truuks jääda.
Nõunik jäi mõttesse. Mis oleks lapsele sellises olukorras õige? Tema arvestuste – ja strateegia – kohaselt läks laps nüüd edasi, välisküladesse, ilma lastekodu metsalaagrit enam kohtamata. Nõunik kohendas oma patja ja istus vaikselt edasi.
Laagriülem õpetajanna karjatas. Mitte ühe lapse puudumise pärast, vaid et uustulnuk oli mitme omavanuse lapsega suutnud mitu konflikti tekitada…
Päike paistis ja sillerdas taevast langevatel veepiiskadel.