“Pillerkaaril on lõpp… Te ei tantsi siin…”
Kogu see lugu mähkus hämarasse sügisöösse. Keegi õnnetu naisterahvas oli kogu oma jõu kaks korda kokku võtnud, et sada kilomeetrit eemal asuv pidu peatada. Just pidutsejaid ja edukaid kadestas õnnetu neiu, kes endasse-tõmbunult talle võimaldatud rendiurkas kättemaksuplaane haudus. Üksik ja maailma peale vihane – nüüd tuli ainult sobival hetkel viha välja paisata!
“Te ei tantsi siin…” Need sõnad kumisesid detektiivi kõrvus nagu kadunult kusagilt mälusopist, mille ta hetkega loo lahendamiseks sobivasse võtmekonteksti asetas. Just nii oli neiu vennanaise ema kunagi hüüdnud, ning seejärel raevunult mitmekümneks aastaks oma kibedasse, vihasesse, kättemaksusid täis üksindusse tõmbunud. Nii painajalik kui see ka polnud, jõudis noor meesdetektiiv järgmise sildini, mis ütles selgelt ja suurelt:
VANGLA VÄRAVAD
Keegi paiskas sealtkaudsetest tsiviil-parandusasutustest toorelt, räpaselt ja vihaselt käituvaid hingi otse tema praegusesse linnaossa… Keegi? Need olid ju needsamad kuulsad naisterahvad, kes ei vajanud tutvustamist ja kellega suhtlemisest viisakusest hoiduti…