Vihm

“Keda ta pani?”

Keda ta pani tõepoolest, kallid lugejad? – Ats ei saanud see olla, Ats on tööl, Katrin ise ka ärgu olgu nii palju tööl, nii on lihtsam tabada ohvrit…

Neid mõtteid mõlgutades heitis Ottomar diivanile pikali ja näppis telekapulti. Ta ei soovinud tegelikult Katrinile helistada, aga tänavanurgal neiu tabamise plaan tundus talle rõõmustavana, ta kujutas seda endale elavalt ette, kindlasti on ka Katrin nõus lähedalasuvasse kohvikusse tulema, selle jaoks oli raha isegi kõrvale pandud…

Telekast tuli uudistesaade, Ottomar klõpsis kärsitult kanaleid edasi-tagasi, ehk on midagi olulist teda huvitavate muutuste kohta börsil, ent seekord jutustas diktorineiu lihtsalt kaevanduses juhtunud õnnetusest. Ottomar pani teleka kinni ja läks väikesele jalutuskäigule jõe äärde, Katrin võis iga hetk töölt tulla just talle, Ottomarile, sobivat ja nähtavat marsruuti pidi, ja siis…

Siis on juba lihtne.

Ottomar peitis end valitsuse ühe hoonetest taha ja piilus sealt mõnikord ettevaatlikult, kas tänaval kõndija on Katrin. Kordagi ei olnud. Viimaks Ottomar tüdis sellest tegevusest ja astus tänavat mööda ise edasi. Katrinit ta sel päeval ei näinud.

Sadas vihma. Katrin oli just jõudnud oma ülakorrusel asuvasse korterisse ja avas akna. Vihmapiisad langesid udusele klaasile. Katrin süütas sigareti ja mõtles korraks, pidas hetke aru. Jah, ta oli tookord natuke mõtlematult käitunud, oli proovinud kellelegi meesterahvale kohe välismaalt pärit brošüüre tutvustada, ent too oli kohe põlema läinud ja erakordselt suure huviga kord teda vaadanud, kord teeselnud huvi kirjutiste vastu brošüüridel…

Tal oli õnnestunud siiski tulema saada ja tutvustatud “kaup” oli isegi ohvri leidnud… Katrin naeris sisimas ja ohkas kergendatult. Ta ei teadnud, et selle meesterahva nimi oli Ottomar ja et see oli teda jälitama hakanud – mitte niivõrd vaimsetel või kuritegelikel, vaid romantilist loomu põhjustel, kallid lugejad…